Sellised suhtumised on minu arust ulme. Meil õnneks nii hull ei ole, aga isa on skeptiline allergiate suhtes. Tõsi ta on, et igal teisel lapsel, kes tänapäeval sünnib, on mingi allergia või muu pisiprobleem. Vanasti nii ei olnud tõesti.. aga see ei tähenda, et neid probleeme praegu ei eksisteeriks ja inimesed neid asju ainult välja mõtlevad.
Meie joome ka siin piima ja sööme muna, tänu heleryle hakkasime ka näputoitumist proovima ja nüüdseks poiss sööb sama toitu, mis meie. Ilusti pistab põske. Lusikaga meeldib talle ka toidu sees sonkida, rohkem vehib laiali küll seda mööda elamist, niiet katsun pigem ise sööta

Aga täna läheb asi karmiks nö... ronin elutuppa diivanile magama ja hoian pisipojast eemale, et issi saaks rahulikult magama panna teda öösel, vett joota vajadusel. Mina ju "haisen rinnapiima järgi" nagu issi ütleb

ja siis poiss jonni ei jäta. Eile õhtul sain ta söötmata isegi ühe korra magama, seisin ja kiigutasin tasakesi. Panin endale isegi pidžaama ööseks selga, et kui pean veel sama asja kordama terve öö, siis ei hakka külm teki alt välja ronides. Tutkit... ma olen liiga väsinud ja nõrk, uni on ka megamagus ja kui esimene karjumine hakkas, siis oli kohe rind valla ja suhu, peaasi, et ma edasi magada saaks.
Näen seda, et otsest vajadust lapsel ei ole rinnapiima järgi, vaid lihtsalt tahtmine imeda. Minu jaoks on nagu piir juba ees, kui laps ise mu juurde ronib ja pluusi üles hakkab kiskuma. Ebameeldivaks on läinud see toitmine samuti, nagu... vastu hakkab. Ei taha, et see negatiivne oleks. Varem andsin heameelega rinda. Olengi mõelnud siin, et mida proovida, kõikvõimas google pakkus välja briljantrohelist (meie puhul ei toimiks), punast sinepit (lapsele maitses, liiga palju ma ei taha anda, nii sadist ma ei ole) ja plaastreid (nokitakse maha, või imetakse läbi selle ikkagi piim voolama), niiet muud mul üle ei jäägi kui ära "kolida". Pole peres siiani keegi rinnast sõltuvuses olnud, kõik on ise ära lõpetanud normaalsel ajal, kuidas mina täiesti omamoodi lapse olen saanud

? kõige suhtes on teistmoodi
